Õppimine ja õpetamine tähendavad minu jaoks
praegu mu igapäeva elu, olles Rakvere Ametikoolis automaalri õpetaja ja õppides
samal ajal Tallinna Ülikoolis kutsepedagoogikat.
Õppimine toimub väga erinevatel viisidel,
samuti ka õpetamine. Me õpime loengutes kuulates, rühmatöid tehes, lugedes,
kaaslastega vesteldes ja uudiseid vaadates. Iga uus informatsioon on millegi
õppimine. Samuti õpime vigu tehes – õpime kuidas paremini teha ja mida mitte
teha. Tegelikult, eneselegi sellest aru andmata, me õpime kogu oma elu,
igasugustest olukordadest, mida elu meie teele paiskab.
Õpetada, ehk oma teadmisi edasi anda, võib
samuti mitmel viisil. Näiteks teooriatunnis teoreetiliselt teemat läbi
töötades. Või kutsekoolidele omaselt praktilisi harjutusi tehes.
Õpetaja/õppejõud saab mõjutada õppimist oma
suhtumisega ja sellega kuidas ta käsitletavaid teemasid valdab ja edasi anda
suudab. Õppejõud peaks olema ise huvitatud teemast, mida ta edasi annab ja
võiks suuta ka keerulised teemad lihtsalt lahti seletada, et ka teised aru
saaks.
Üliõpilase staatusega kaasneb tasuta
õppimise võimalus ja toetuste
taotlemise võimalus. Samuti kaasnevad üliõpilassoodustused – näiteks isic
kaardiga erinevate kaupade ja teenuste eest makstes.
Üliõpilane
peaks olema avatud kõigele uuele, olema õpihimuline ja koostööaldis, sest nagu
juba mu esimene semester ülikoolis näitab - rühmatöid tuleb ülikoolis ette
palju. Samuti tuleb palju uusi õpikeskkondi kus õppetöö toimub, kuhu tuleb töid
esitada ja kuhu pannakse õppematerjale ülesse.
Üliõpilane peab olema iseseisev
ja valmis ise infot otsima ning väljaspool kooli aega leidma õpitöödega
tegelemiseks.
Minu jaoks tähendab üliõpilaseks olemine, et
ma pean tunduvalt rohkem kodus tööd tegema, selle asemel et lihtsalt jalad
seinale visata ja puhata peale töö päeva. Lisaks tähendab see minu jaoks lisa
väljaminekuid selle näol, et pean iga kuu Tallinnasse sõitma ja siin elama.
Samas tähendab see ka seda, et tutvun paljude uute toredate inimestega.
Minu ootused õppejõududele on, et ta valdaks
oma teemat ja suudaks selle ka mulle selgeks teha. Kindlasti on lihtsam loengus
süveneda, kui õppejõud tunni huvitavaks suudab teha.
Mõistan, et ülikoolis õppimine on väga aega
ja energiat nõudev. Kohalkäimine on kõige lihtsam osa, see mis sellele järgneb
on raske - kodus, peale tööpäeva lõppu, võtta ennast kokku ja hakata tegelema
koolitöödega. Üksinda leida lahendusi keerulistele küsimustele, mille
sarnastega kunagi elus varem tegelema pole pidanud. Ülikoolis õppimine on
kindlasti mugavustsoonist välja tulemine. Aga suured asjad juhtuvadki väljaspool
mugavustsooni.
Õppimist toetavateks teguriteks on kindlasti
toetav võrgustik – pere ja töökaaslased, et nad mõistavad, et sa pead nüüd
olema rohkem aega eemal ja tegelema teiste asjadega kui neile sobiks. Võib-olla
peaks nad isegi utsitama koolitöid tegema, kui ka ise ei viitsi.